"RUN in paradise" - Marioni seiklused Puerto Rico poolmaratonil
Olin puhkuse juba mitu kuud varem planeerinud, kui huvi pärast googeldasin Puerto Rico maratoni. Selgus, et minu puhkuse lõpus, 13. märtsil toimub Puerto Ricos maraton ja poolmaraton. Treener Ahto Tatter arvas, et poolmaratonil osalemine tugeva trenni mõttes oleks hea.
Olin Puerto Ricos alates 1. märtsist ning tegin iga päev kava järgi trenni. Esialgu oli raske niiske ja sooja kliimaga harjuda. Kiiresti sain aru, et parim aeg trenni tegemiseks on hommikul kuue paiku enne päikesetõusu.
Päev enne võistlust käisin Expol stardimaterjale välja võtmas. Expoks on seda võib-olla palju nimetada - kokku oli ca 15 boksi, millest enamus reklaamis teisi maratone. Üldiselt oli väga rahulik ja tavapärast expo melu ei paistnud kuskilt.
Kuna trennid olid hästi läinud, siis oli võistluse päeval enesetunne hea. Äratus oli 3.45 hommikul, et kella viieks stardis olla. Kuna ma ei julgenud kohaliku hommikusöögiga riskida, siis võtsin ühe võileiva ja Snickersi. Starti sörkisin koos õe ja abikaasaga, kes tulid mulle kaasa elama. Paarikilomeetrine kerge jooks oli paras soojendus. Ōhutemperatuur oli ca 25 kraadi, üsna kiiresti hakkas palav. Tänavad olid veel öiseid pidutsejaid täis, melu oli küllaga. Stardi poole liikunud jooksjad paistsid pigem kepikõndijad kui tõsised jooksjad. Stardi lähistel oli üksikuid soojenduse tegijaid, kuid jooksuharjutusi tegin vist küll ainult mina. Paar minutit enne kella viit liikusin stardikoridori, kus oli üllatuslikult eesotsas tunduvalt hõredam kui taga. Maratoni ja poolmaratoni jooksjad startisid samast koridorist. Kui stardipauk kõlas, sain kohe omas tempos liikuma hakata.
Jälgisin 1.30 tempomeistrit, kuid kiiresti selgus, et tema järel ma joosta ei saa. Noormees oli puertoricolasele kohaselt end ohtralt lõhnastanud. Samuti häiris mind see, et ta hoidis pingsalt ühtlast tempot. Seepärast jäin tõusudel temast maha ning laskumistel läksin kerge vaevaga mööda. Umbes viiendal kilomeetril olid abikaasa ja õde raja ääres ning hüüdsid, et olen teine naine. Üle õla tagasi vaadates ma järgmist naist ei näinud. Ōues oli kottpime ning sageli oli valgustuseks vaid politseiautode vilkurid. Mõtlesin, et kui suudan tempomeistrit silmis hoida, siis ilmselt hoian ka oma kohta. Enesetunne oli hea, võtsin jooksu tugeva trennina. Üheteistkümnendal kilomeetril eraldus maratonirada, mind suunati ilusti poolmaratoni teele. Mitmete kurvide tõttu kaotasin tempomeistri silmist. Peagi tuli järgmine ristmik, kus minu eesjooksjat ning mind suunati otse edasi. Kui jõudsime järgmisesse joogipunkti ning meid tervitati kui liidreid, sain aru, et midagi on valesti. Minuga koos jooksnud mees oli kohalik, kes selgitas kiiresti hispaania keeles välja, et meid oli suunatud ekslikult maratonirajale.
Olin maruvihane ning pärast valjuhäälset vandumist püüdsin kalkuleerida, kui palju aega ma kaotanud olin. Kui saatuslikule ristmikule tagasi jõudsin, sain aru, et kaotus oli kindlasti üle viie minuti. Vihaselt, aga kerge jalaga hakkasin konkurentidest uuesti mööduma. Kiireim kilomeeter tuli 3.54, mille olen parimatel päevadel jooksnud 10-kilomeetri võistlustel. Ca 5 km enne lõppu hüüdis abikaasa tee äärest, et olen neljas naine. Eesoleval pikal sirgel kolmandat aga ei paistnud. Emotsionaalse ja füüsilise väsimuse ning ka raja tõusva profiili tõttu kilomeetriajad langesid. Siiski ei möödunud minust enam ühtegi jooksjat. Igas joogipunktis võtsin kaks topsi vett, ühe joomiseks ja teise pähe kallamiseks. Viimases joogipunktis visati mulle üks tops jääkülma vett selga, mis korraks ehmatas, kuid mõjus väga ergutavalt. Kaasas olnud energiageeli unustasingi võtta. Finišijoone ületasin ajaga 1.39.47 ja olin jooksnud 22,9 km.
Minu poolmaratoni aeg oleks tulnud ca 1.31, millega oleksin olnud selgelt teine naine. Olin täiesti pettunud. See oli nagu halb unenägu, mida ma ei tahtnud uskuda. See oli konkurentsitult mu elu emotsionaalseim jooks. Püüdsin end lohutada, et ilmselt oli see vajalik õppetund mõneks järgmiseks olulisemaks võistluseks. Ja medal on ilus :)
Puerto Rico maratoni tunnuslause on "RUN in paradise". Saare erinevates kohtades treenides oli tõepoolest tunne, nagu jookseksin paradiisis, pealinn San Juan kahvatus selle kõrval. Jooksurada oli linnatänavatel, vaid üle laguuni jooks eristas seda teistest linnamaratonidest. Sellegipoolest oli väga huvitav kogemus võistelda öösel ning troopilises kliimas ja seejuures olla liidrite seas. Hea meelega teeksin selle jooksu uuesti...
