Uudised ja teated

Barcelona maratonil hooaega lõpetamas

13:24 09.11.2021

Urmo muljed Barcelona maratonist, millele eelnenud 2 nädalat ei tõotanud head.

Kui oktoobri alguses sai joostud Tartu Linnamaratoni poolmaratonis korralik isiklik rekord, küsisin endalt, et kas see mitte pole hea vormi raiskamine, kui jooksuhooaeg Saaremaa Kolme päeva jooksuga ära lõpetada. Polnud ise neli aastat tulemuse peale maratoni jooksnud (teatud vaimne blokk oli ees), aga hetke vorm ja poolmaratoni tulemus lõid eelduse varasema maratoni rekordi ületamiseks ning seega sai vaikselt hakatud maad uurima võimalike sihtkohtade osas. Kui ühes grupitrennis kuulsin, et samuti üllatavalt hea Tartu poolmaratoni jooksnud Janno mõlgutab sarnaseid mõtteid ning et Ivar on ennast juba mõni nädal varem Barcelona maratonile kirja pannud, siis tunduski plaan paigas olema. Järgmisel päeval sai veel kiirelt Ahtolt kavatsuse osas heakskiit võetud, lisaks ka Jana ja Tarvo reisiseltskonda kutsutud ning üsna kohe vormistasime kogu kambale ka osalused, piletid, hotellid ära.

Saaremaa jooksud läksid meil viiel kõigil väga hästi ja ootused maratoni osas olid suured, kuid siis alles hakkas juhtuma. Janno jäi kohe nädalaks haigeks, Ivar tõmbas trennis kubeme ära, Tarvol juhtus midagi puusaga ning nii mina kui Jana tundsime kahe nädala jooksul trennides end väga väsinuna ja tekkis juba suuri kahtlusi, et kas Barcelonas on võimalik edukalt joosta. Viimastel maratonieelsetel päevadel siiski oli veidi juba kergust tunda ning ka teised hakkasid tekkinud hädadest enam-vähem jagu saama.

Barcelonasse lendasime juba reede varahommikul, mis tähendas, et oli võimalus kahel päeval enne maratoni turisti mängida. Seda ei suutnud me ka kasutamata jätta, niiet kõigil näitasid seadmed mõlemal päeval 15 000 – 20 000 kõnnitud sammu. Esiti külastasime südalinnas asuvat võistluskeskust, võtsime välja stardimaterjalid, vaatasime maratoni Expol ringi ja jalutasime veidi linna peal. Pärastlõunal külastasid jalgpallihuvilised Euroopa suurimat staadioni Camp Nou ning arhitektuurihuvilised käisid tutvumas Gaudi meistriteostega. Õhtusööki sai nauditud heas India restoranis. Laupäevased esimesed sammud sai tehtud juba kell 9 alanud hommikujooksu näol. Mereäärsel promenaadil oleks sattunud justkui mõnele rahvaspordi üritusele, kuna tundus, et kogu järgmise päeva maratoni stardirivi oli tulnud samal hetkel soojendusjooksu tegema. Aga kuna see jooks oli ainult 5-6 km, siis kohe peale hommikusööki oli meil vaja ronida suurest mäest üles kaunisse Guelli parki ja seal tund aega ringi jalutada. Samuti sai külastatud linna uhkust Sagrada Familia katedraali. Mitmekäigulise lõuna tegime veel samuti ühise, aga rohkem mul jaksu polnud ning ca 16 paiku sai end hotellitoas vertikaalsesse asendisse visatud ja väga palju enam püsti tõusta polnud vaja.

Maratonihommikuks oli meil hotelliga kokku lepitud, et saame juba 6.30st sööma minna. Ise piirdusin ühe soolase ja ühe moosise saiaga, mõni proovis aga peekoni ja munaga organismi käima saada. Ca 70 min enne starti väljusime hotellist, et metrooga 4 peatust võistluskeskusse sõita. Kiire WC külastus, riietevahetus, 5 minutit kerget sörki ning 15 minutit enne starti olime kenasti stardialas, kõik alla kolme tunni taset tähistavas kollases sektoris. Kuna stardihetkel oli sooja 8 kraadi ja päike polnud jõudnud veel soojendama hakata, siis oli meil stardialasse peale võetud mõned vanad särgid ja jakid, mille siis vahetult enne starti piirete peale jätsime. Stardialas oli kohustuslik ka maskide kandmine, mis iseenesest oli üsna ebameeldiv, kuna oleksid sellel hetkel tahtnud juba vabamalt värsket õhku hingata. Kui arvasime, et stardipauk kõlab täpselt 8.30, siis seda ei juhtunud, vaid läks veel üks minut ning siis hakkasid ootamatult stardikanga kohal kaks ooperilauljat 1992. a olümpiamängudelt tuntud „Barcelona“ laulu esitama, mis tegelikult jättis meeletult võimsa mulje. Solistid igatahes Freddie Mercuryle ja Monserrat Caballe’le esinemisoskuselt alla ei jäänud. Laulu lõpusõnad olid veel käimas kui äkki märkasime, et esireas olevad mustad jooksjad pistsid liduma ning nii ei jäänud ka endal muud üle kui tasapisi jooksma hakata. Stardikoridoris olime üsna mõistlikel kohtadel – bruto- ja netoaja erinevuseks oli vaid 10 sekundit.

Jooksust endast palju rääkida polegi. Võtsin sisse tempo (ca 3.50-3.55 min/km vahele), mida eeldasin, et suudan 42km jooksul hoida ja kuigi midagi kerget seal polnud ning pidevalt pidi end ikka sundima jalgu kiiremini liigutama, siis endalegi kergeks üllatuseks hakkas 30km peal tunduma, et aeg võib tulla alla eesmärgiks võetud 2:45. Barcelona maratonil olid olemas ka 2:45 tempomeistrid, kelle veetavast pundist ma kuuendal kilomeetril veidi eest ära libisesin, aga samas oli see punt kogu aeg ähvardavalt selja tagant paista niiet eesmärk oli selge – lõpetada enne kollaste lippudega jooksjaid. Barcelona maratoni rada oli selles mõttes äge, et see tiirutas ainult võrdlemisi kesklinna lähistel vaatamisväärtuste keskel ning raja äärtes oli meeletult linnarahvast tulnud jooksjatele kaasa elama. Oli vähe kohti, kus üldse pealtvaatajaid polnud, aga kurvides ja teatud kohtades oli publikut ikka mitmetes ridades nagu suurtel spordivõistlustel. Samas oli rada üsna salakaval, kuna kergeid tõuse ja langusi oli pidevalt (kell mõõtis üle 300 tõusumeetri) ning linnas keerutas ka 6-7m/s puhuv tuul, mis ühtlase tempo hoidmise keeruliseks tegi. Vastutuule lõikudes püüdsin vägisi kaasjooksjate varju hoida ning korduvalt sain ka kurja pilgu osaliseks, aga mis teha. Kui viimastel kilomeetritel pealtvaatajate hulk veelgi suurenes ning oli aru saada, et lõpetan maratoni hea ajaga, siis läks samm veel isegi kergemaks ja sai möödutud mitmetest kaasvõistlejatest. Lõpuaeg 2:43.55 on selline, millest veel mõni kuu tagasi ei oleks unistada osanud. Kevadine lõunalaager, suve ja sügisel jooksul tehtud treeningud ja hoolikalt valitud võistlused aga lõid aluse suurepärasele jooksuvormile, mille tulemusena paranesid oluliselt nii 10km, poolmaratoni kui nüüd ka maratoni isiklikud rekordid.

Suurepärase jooksu tegid ka teised meie seltskonna liikmed. Janno alustas väga julgelt ja püsis poolel maal veel üsna minu lähedal. Lõpuaeg alla 2:50 on kindlasti oluliselt parem ka tema mõne kuu tagustest unistustest. Isiklikud rekordid jooksid välja ka Tarvo ja Ivar ning Jana oli oma vanusegrupi esikolmiku kohas kinni kuni viimaste kilomeetriteni ja on ilmselge, et järgmisel aastal see kolme tunni barjäär ka alistub.

Maratonijärgselt sai tehtud mõned pildid kaunis finišialas, kiire ühislõuna värskes õhus ning sõna otseses mõttes joostud kodulennu peale. Polegi ammu nii viimasel minutil lennuki peale jõudnud. Lisaks jooksutulemusele jääb reisist meelde kindlasti ka suurepärane reisiseltskond, kellega sai kolm toredat päeva veedetud. Kui piirangud lubavad ja üritusi toimub, siis võiksime järgmistel aastatel Sparta jooksugrupiga mõelda ka veelgi suurema kambaga mõnele välismaratonile minekut. Meie tänavuses pundis oleksid kindlasti kõik käpad!

Autor: Urmo Kallakas

Lisa oma kommentaar

Sinu nimi:*
Sinu e-post:
Kommentaar:*
Lisa kommentaar
Kuvan 0 kommentaari
Ühtegi kommentaari ei ole.