Seltskond, intriigid, huumor, jooksukilomeetrid, sangria jm.
Sellel aastal olid hotell, toit, jooksurajad, poed, söögikohad samad, mis eelmisel aastal, seega suurt vau-efekti ei tekkinud. Olemise tegi mõnusaks supervahva seltskond.
Laagri üldise fooni määrasid inimestevahelised suhted. Sel aastal oli intriige, huumorit, jooksukilomeetreid ja ka sangriat rohkem kui varasematel aastatel, mis näitab, et me oleme tugevamad nii jooksurajal kui tiimina. Treeningpäeva ülesehitus oli sarnane varasematele aastatele: hommikul kell 7.00 kõnd-jooks ookeani äärde, kell 10-11 põhitrenn, 17.00 õhtune taastav jooks ja ÜKE, 19.00 ühine õhtusöök, 20.30 päeva kokkuvõttev koosolek ja õhtused ühistegevused. Laagrist meeldejäävamad hetked on järgmised:
Laupäeva hommikul käis Proua Tädi lepitust otsimas preili Südametemurdjaga. Kalgile ja tundetule Tädile tehti kambakas preili Südametemurdja, Printsessi ja Mõmmibeebi poolt. Seega võttis Tädi nõuks oma tagalat kindlustada ning laagri jooksul said tema lahutamatuteks kaaslasteks korterikaaslased härra Logistikadirektor ja härra Turvamees. Pärast kiiret leppimist preili Südametemurdjaga mängiti basseini ääres Eesti mängu, kus Tädil õnnestus imekombel võita Härra Kuldvillakut ja härra Ninatarka. Kuigi härra Ninatark oli vaimustuses Enn Selliku eluloost ja tahtis kõigi basseini ääres viibinutega oma teadmisi Ennu karjaskäimisest jagada, ei leidnud teema laiemat kõlapinda. Ühel õhtul (esmaspäeval) toimus mõõduvõtt mälumängus. Härra Väike Bossi koostatud mälumäng oli kaasahaarav ja osalejaid ühendav.
Pärast pühapäevast rasket trennipäeva hakkasid vaevatud laagrilised kraapima proua Punkari ja härra Achilleuse uksetagust. Kõik võeti lahkesti vastu. Pakuti nii moraalset kui ka füüsilist abi.
Esmaspäeval kammisime preili Südametemurdjaga tulutult poode, kleidivalik oli kohutavalt kehv, siiski pakkusid suurt rõõmu laste osakonnast leitud Adidase dressid. Vaprad tinasõdurid (Hipster, Politseinik, Ninatark) pidasid lõpuni vastu ilma ühegi jorinata (suur kummardus nende ees). Muidu vagura olekuga härra Politseinik osutus väga kasulikuks poetuuridel, kus hea stiilitunnetuse tulemusel täitusid poekotid kleitide, seelikute ja spordiriietega. Kahjuks jäi ostmata turukott, mis härra Politseiniku pähe nii kenasti istus.
Teisipäeval võeti ühiselt osa kohalikust jooksuvõistlusest Falesias, milleks Printsess põhjalikult valmistus. Üldkokkuvõttes olid spartalaste jaoks tulemused seinast seina. Printsess kilkas rõõmust oma olematu saavutuse üle, proua Tädi ähvardab kehva jooksu tõttu väljajäämine Sparta esindustiimidest ning preili Südametemurdja ei olnud rahul tulemusega, millega edestas ca poolt Sparta meeskonda. Autasustamisel jäi poisipõnnist Hipster pika ninaga ja poodiumile tõusis üllatuslikult oma vanuseklassi võitnud alati jutukas ja positiivsusest pakatav härra Duracelli Jänes. Lõpuspurdiga sai maha härra Professor, kes spartakate tulisel kaasaelamisel tegi vist oma elu kiiremad liigutused. Pärast autasustamist liikusime randa, kus härra Logistikadirektor võttis nõuks preili Südametemurdjat toiduga mäkerdada.
Seltskonna pesamunadel härra Maailmavalul ja härra Geograafil tiksus laagri jooksul täis järjekordne eluaasta, mida tuli vääriliselt tähistada. Hommik algas otse voodist üleslaulmisega kustumatute küünalde ja homemade koogiga, mille peavalmistajaks oli proua Punkar. Päeval seiklesime mööda Carvoeiro rannikut. Härra Mõmmibeebil õnnestus nii möödaminnes rabada Tädi ja preili Südametemurdjat pommuudisega (küsige tema enda käest). Pärast matka täiendasime kleidivarusid ja suundusime sünnipäevapeole, kus mängisime Aliast. Arutelud olid tormilised (nt „Mis lapsel kooli minnes seljas on?“, vastus „Kuulivest“) ja härra Logistikadirektor õppis palju uusi sõnu (nt metsavaht „mis kloun see on?“, tainarull, soosiv, odrakarask). Nüüd on ta erudeeritum, kui kunagi varem. Südaöö saabudes toodi välja teine kook ja härra Geograaf tõsteti tooliga 21 korda õhku.
Laupäeval oli kavas pikk jooks 1,5 kuni 2 h. Eelnevalt lepiti kokku grupid: tempo 4.30 grupp nimega „Noored täkud“; 5.00 „Tööloomad“; 5.59 „Veerevad vaadid“, 4:50 „Varajased romantikud“. Härra Ninatark soostus loksuva naisterattaga meid (gruppi „Tööloomad“) saatma ja jootma. Mitmel korral pidin selja taha kiikama, et ega Ninatark pole kraavi sõitnud. Kuna härra Kõhulihasel oli hea minek, tõsteti koos Politseinikuga poolel teel tempot. Kuna Tädi jaoks oli trass uus ja tempo kiire ning grupist mahajäämine ei tulnud kõne alla, töllas ta preili Südametemurdja ja härra Raoullil sabas vapralt hotellini. Noorte täkkude grupis läks perutamiseks, kuna härra Maailmavalul kees emotsioon üle pea ja ta läks vihaga panema. Ega siis teised täkud saanud maha jääda. Tempos püsimine läks raskeks Hipsteril, Geograafil ja härra Achilleusel, õnneks lepiti pärast trenni kiiresti ära ja õhtule trennile mindi vastu sõbraliku nöökimise saatel.
Nike` poes käik osutus edukaks meesperele, härra Maailmavalu, Politseinik ja Ninatark väljusid poest täpselt ühesuguste Nike pluusidega ning hoolimata korduvalt uitama läinud Professorist, jõudis ta tagasi auto ja seltskonna juurde.
Laupäeva õhtuks suundusime seltskonnaga sööma restorani nimega Flor do Mar. Seltskond sumises mõnusalt, toit oli maitsev (ma ei ole elus nii head lasanjet söönud) ning säraval preili Südametemurdjal olid jalas nii ilusad punased kingad, et lausa lust vaadata. Kuna härra Logistikadirektoril oli õhtul tegemist, saabus ta koos Turvamehega teistest hiljem. Muidu väga meela pilgu ja jutuka olekuga härra Logistikadirektor muutus väga vagaseks (õlad vajusid längu ja suunurgad allapoole), kui teda üritas ära võrgutada 60ndates aastates šarmantne restoranitöötaja. Seevastu muidu vagura olekuga härra Politseinik muutus sangria ja Pärnu Anude seltsis joviaalseks ja valjuhäälseks härra Pasunaks. Samal õhtul võtsid noored kuked nõuks kahekesi ära „lahendada“ portveini pudeli enne järjekordset lauamänguturniiri. Õhtu lõppes sellega, et härra Maailmavalu „väetas“ hotelli põrandat ja kaisutas koridoris lillepotte ning preili Südametemurdja, Printsess ja Geograaf otsisid mööda hotelli kadunud Konnprintsi (härra Maailmavalu varjunimi).
Pühapäeval koondasime vägesid, et Silvese linnaga tutvust teha. Kolme minutiga said eelhoiatusest reisivalmiks härra Professor ja härra Duracelli Jänes. Seltskonnaga liitus ka poisipõnnist Hipster, kes avaldas imestus „Mis pood see on?“, kui tuli jutuks Silvese lossi külastamine. Poisipõnn oli vahva seltsiline, pidas vapralt vastu lossi ja tammi külastuse. Poisipõnni silmad lõid tõsiselt särama siis, kui lõunatasime kiirtoidurestoranis Burger Ranch. Pühapäeva õhtupoolikul viisid proua Punkar ja härra Achilleus läbi vahva joogatunni, venitati ja tehti akrojooga harjutusi.
Esmaspäeval oli laagri palavaim päev ja raskeim trenn (pikad lõigud 6-8 min lõigud üle 3 min). Meeleolud olid seinast-seina, kes poetas pisara, kes jooksis end naiste 4x 100m teatejooksu võistkonda mäkkejooksude põhjal. Vähemalt nii kuulutas uhkusega härra Logistikadirektor, kes ilmselgelt viilis põhitrennis. Pärast trenni suundusime väiksema seltskonnaga imeilusasse Coelho randa, kus korjasime merekarpe ja nautisime rannamõnusid samal ajal, kui härra Ninatark luges prill ninal järjekordset raamatut.
Portugalis oli tore- soe ilm, head trennid, maitsev söök ja kihvtid lained. Kuid mitte see ei olnud kõige olulisem. Leidis kinnitust teadatuntud tõde, et ei ole oluline, kus, vaid kellega koos sa oled. Sparta inimeste peale saab alati kindel olla ning järgmist laagrit ei jõua ära oodata.
