Sparta uue liikme, Riho Kirsipuu ülevaade Portugali treeninglaagrist märtsis 2019.
Minule kui Sparta kõige uuemale jooksugrupi liikmele anti ülesanne valgustada Eestis viibijaid laagerdusest. Paslik teha esmane kokkuvõtte päeval, mil esimene seltskond läinud ja ülejäänutel nädal lippamist eel ees. Nagu sportlane ikka annan endast parima ja üritan oma koha välja teenida. Kevadine vormilihvimine leiab aset kolmandat aastat Portugalis Falesias. Suurepärased jooksurajad ja Tripadvisori külastajate hinnangu järgi Euroopa iluduselt kolmas rand. Mis veel tahta.
Esimene seltskond pühkis lume taldade alt 8. märtsil. Seekord seltskond veel kirjum kui mullu. Pundiga liitusid Anu jooksugrupi liikmed Pärnust, kes saavad kuulda Spartakate kõrgkvaliteedilist ja äärmiselt intelligentset huumorit. Ja olgem ausad, hea huumor ja ideaalne seltskond on laagri kõige olulisemad komponendid. Jah, treening on ka oluline, aga sellele kulub päevas maksimum 4h, lisame 8h magamist ja saame, et vähemalt 12h jääb aega iseendale. Kui nüüd peaksid selle aja üksi ära sisustama, siis hakkaks ikka kaunis igav küll lõpuks. Sparta jooksugrupi leksikonist sellist sõna nagu igavus, aga ei leia. Teineteist ja iseennast õpime tundma mängides Reaalsuskontrolli ja Egot ning mõistust teritame Eesti Mänguga. Lisaks hangime aplesine nii, kuidas kellegi südametunnistus lubab ning nagu eestlastele kohane üritame päikese käes saada ikka naha punaseks ja hellaks. Kuna me ikkagi võistlushimulised, siis eesmärgiks ikka võimalikult kiirelt ja enne teisi esimene kiht nahka maha saada. Armu ei anta ning iga sekund basseini ääres lamamistoolil on kulla hinnaga.
Kui juba võistlemisel jutt läks, siis lisaks jalgadele valu andmisega, hoiame ikka ajurakukesed ka soojas. Selleks mõtleb treener Toomase küsimused ja ülejäänud üritavad mälusopis tuhnides mitte häbisse jääda. Traditsiooniks kujunenud Alpinuse Kõrgetasemelise Mälumängu turniiri võidukarika viis seekord koju Täppsportlaste võistkond. Päev hiljem saabus, aga õnn ka Sparta õuele, kui Raplakate korraldatud ajuragistamise võitis pika puuga pealinna tiim.
Vahemärkusena ilmast rääkides, siis eks ta natukene jooksjasõbralikum ole kui Eestis. Kui möödunud aasta laager algas 11 kraadi, ülitugeva tuule ja paduvihmaga, siis see aasta nägi pilvi esimest korda 10ndal päeval ja needki hajusid tunniga ning võistlus laagri pruunima inimese tiitlile jätkus. Temperatuur tõuseb päeval tavaliselt üle +20, mis päikese intensiivsuse ja enamjaolt olematu tuule mõjul tundub lämmi.
Teeme siis natukene juttu treeningutest ka ikka. Süsteemi on lihtne, üldjuhul kaks tugevat päeva ja üks taastav/puhkuse päev. Tugevatel päevadel hommikuti intensiivne vajutamine. Lühikesed ja pikad lõigud nii mäkke kui siledal, kiirenev pikk ots, mäest alla jooksud paljajalu murul jne. Õhtul taastav sörk, kerge võimlemine, ÜKE murul või hullamine kividega rannas. Kuigi enamus peavad visalt koormuse drastilisele kasvule vastu, siis on kohatud ka viilimist. Aga eks ole ka natukene arusaadav, et kui sul punane Audi a3 cabrio, siis võib olla tõesti ei jää treeninguks piisavalt aega ja prioriteedid muutuvad. Lisame siia juurde erakordse aktiivsuse suhtlemises ja nii ta läheb.
Ja lõpetuseks, saatsime esimese poole seltskonna meeleoluka peoga kodu poole teele. Hõivasime terve kohaliku pitsarestorani tellimata ühtki pitsat. Selmet sai tutvutud kohalike puuvilju ja elektrolüüte täis spordijookidega, mille pealt järgmisel päeval tehti suurepärased tulemused 5km jooksul. Pesamuna Andry oli üldarvestuse kolmas ja pärnakas Andre võitis oma vanuseklassi. Naistest hiilgasid Pille viienda ja Kata kuuenda kohaga.
Esimene seltskond nüüdseks juba kodukamaral, aga teistel jätkub töö ja nali käsikäes 26-nda märtsini.
