Sparta jooksugrupi esimese välislaagri muljed
Lühike lugu, kuidas me Sparta pundiga Portugalis laagris käisime.
Kõik sai alguse 10.03 hommikul, kui kogunesime Tallinna Lennujaama, veel värsked ja rõõmsad, teadmata, mis meid 10 päeva treeninglaagris ees ootab. Lissaboni jõudes, otsisime rendifirmad ülesse, et autoga alustada teekonda Albufeira poole ning sealt ca 10km Falesiasse, kus asusid meie hotell ja treeningrajad. Autosõit kulges väga kiirelt, ei tea, kas seltskond tegi teekonna lõbusaks või Brit tõsiselt vajutas jõuliselt gaasipedaali, Pille vahepeal andis poolkurjalt märku, et kas me mitte ei ületa kiirust…
Meie hotell asus üsna ligidal Falesia rannale. Kõigest natuke üle kilomeetri kerget jooksu ja oledki lummaval liivarannal. Vaatepilt kaljust ja kalju pealt oli nii ilus, et seda tuli kohe korduvalt vaatama minna. Meie jõudsime laagrisse õigel ajal, kui hooaeg suvepuhkajatest ei olnud veel alanud. Nii hotellis kui ka tänaval oli turiste vähe. Meiega samas hotellis oli veel teisigi eestlasi Täppsportlased, Tiidrek Nurme, Kelly Nevolihhin jt. Hotellist veel niipalju, et toitlustus oli meil hommikul ja õhtul buffeelauas. Lõunasöögi eest hoolitses igaüks ise.
Trenni tegime kaks korda päevas (va pikajooksu päev ning üks päev oli täitsa nulltrenni päev), tublimad ka kolm korda päevas. Põhitrenn oli hommikul, algusega kell 10-11.00 ja õhtul kerge taastav jooks. Samuti mitmel korral tegime Toomase ja Mailega rannas kereharjutusi ja krossirajal jooksuharjutusi ning ÜKEt. Koos trenni tehes lendasid nii trennipäevad kui ka jooksutunnid. Näiteks oli ühel õhtul mul kavas Jana ja Pillega teha peale hommikust mäkkejooksu treeningut ühe arendava treeningu 12km ja kohas, kus pidime ära keerama, et 12 km täis saaks, panime aga sama tempoga vale rada pidi edasi. Peagi oli selge, oleme eksinud ning 12 km asemel õnnestus joosta 17km. Brit ja poisid olid nii mures, et olid valmis juba autoga meid otsima tulema. Õnneks olid kohalikud väga sõbralikud ning näitasid meile õige suuna ette. Peale hommikust põhitrenni oli vabaaeg, kes läks randa, kes puhkas basseini ääres, kes aga sõitis Portugali avastama, mõni kasutas vaba aega ka magamiseks.
Ilm märtsis ookeani ääres oli muutlik, saime suvekuumust, oli ka vihma, pilviseid ja jahedamaid päevi, aga see ei seganud trenni tegemast. Pikk jooks oli näiteks planeeritud päevale, kus vihma sadas tugevalt pea terve trenni aeg, mis tegelikult aga mõjus väga jahutavalt ja kilomeetrid said läbitud üsna reipa tundega.
Tore oli see, et igal õhtul saime terve pundiga all fuajees kokku ja arutasime kuidas on läinud ja mida järgnevatel päevadel teeme. Kui kätte oli jõudnud viimane laagriõhtu briifing, olid paljudel näod kurvad, kuna seisime reaalsuse ees, et homme tuleb hakata kodu poole tagasi lendama. Laager kestis vaid 10 päeva ja saime isegi aru, et seda on liiga vähe, mille peale hakkasime mõtteid koguma, kas ja kuidas tuleb laagrit planeerida järgmine aasta, kui juba tulla, siis ikka pikemaks ajaks. Tom mõtles juba nii kaugele, et peaks tšarter lennuki peale mõtlema, et järgmine aasta sellega laagrisse lennata J. Kilomeetreid sai kogutud palju, buffees sai söödud varuga ja nii mõnigi kaalus end lennujaama kaalul, et kas lisakilosid oli juurde tulnud või mitte. Kokkuvõttes nalja palju, seltskond väga mõnus, treeningud ei tundunud ka nii rasked, kui neid üheskoos teha ning mis peamine, siit kasvas edasine suur soov laagritega jätkata, mida suure tõenäosusega järgmisel aastal ellu viiakse J
Suured tänud Toomasele nii laheda laagri organiseerimise eest, Mailele, kes sa meid peale raskeid trenne veel innustada ja jooksuharjutustega piinata viitsisid, Ahtole, kes sa meid kannatlikult Skype vahendusel Eesti kella järgi hilja öösel ära kuulasid, laagri seltskonnale, kelleta see laager poleks olnud see, mis ta oli ja Portugalile, et meid nii sõbralikult vastu võtsid ja ära saatsid.
Hurraa! J
Toomase kommentaar:
Lisaksin Kata toredale kokkuvõttele ka mõned treeneripoolsed kommentaarid: Olen kohanud arvamust, et miks need harrastajad peavad lõunalaagris käima, selle tasemel võib ka kodus treenida. Tegelikult ei olnud laagris ilmselt keegi eesmärgiga, et 10 päevaga imet teha ja sportlikku taset hüppeliselt tõsta. Selge on see, et jooksutaseme tõus tuleb igakuise regulaarse treeninguga. Lõunalaagri eesmärk harrastajale on eelkõige igapäeva töörutiinist välja tulla, aktiivselt ja sportlikult puhata, pundis harjutada ja ilusat ilma nautida. Minu arvates selle eesmärgi täitis laager kõigi osalejate jaoks. Treeningutega hullu me ei pannud ja kilomeetreid pingsalt ei lugenud,kuid usun et nii mõnedki osalised tegid märkamatult elu tugevama treeningtsükli. Ühine otsus oli, et kindlasti teeme lõunalaagri ka järgmisel aastal ja siis juba loodetavalt veelgi suurema seltskonnaga.
Tänud kõikidele osalenutele toreda laagri eest ning julgustan kõiki järgmisel aastal ühinema!
