Anu räägib oma õnnestumistest ja ebaõnnestumistest jooksurajal, lemmiktreeningust ja -võistlusest ning kas ajakirja Jooksja persoonilugu on teda muutnud.
2014. aasta hooaeg algas minu jaoks väga hästi, nimelt esimest korda elus oli mul võimalus viibida treeninglaagris, mis tähendas, et trenni sai teha kaks korda päevas. Treeninglaager oli olnud minu unistus juba väga kaua aega. Kahjuks laagrist tagasi tulles sain omale vigastuse, mis polnud seotud üldse jooksmisega, vaid pigem hüpetega. Vigastus tähendas seda, et paar nädalat ei saanud üldse joosta. Esimest korda elus sain teada, kui suur ja tähtis osa on minu päevades jooksul ja millist emotsionaalset kahju see mulle tekitas kui mõistsin, et nüüd siis tuleb tossud mingiks ajaks nurka tolmu koguma jätta.
Vigastusest väljatulek ja taas trennilainele saamine ei olnud lihtne. Hea vorm, mida märtsikuus tajusin, oli kuhugi kaduma läinud. Seega esimesed võistlused, mis mind kevadel ees ootasid, olid küll uute isiklike rekorditega, aga lootused olid siiski suuremad ja pigem tekitasid rohkem küsimusi.
Minu suur ebaõnnestumine oli Narva Energiajooksu 21,1 km, mis erinevate ebaõnnestumiste tõttu läks nö aia taha. Muidugi igas halvas on ka hea pool ja tänu sellele võistlusele taipasin, et ilma massööri abita pole vist võimalik edasi jätkata ja suuri tulemusi joosta. Jalgade olukord oli nii halb, et paarist korrast massaažis käimisest ei piisanud, aga kahjuks tuli õppida oma vigade kaudu. Järgnevatel võistlustel kogesin positiivseid emotsioone, uued isiklikud rekordid ja lootus aina kasvas, et minu suurim unistus maraton alla 3h joosta võib isegi kõikide heade asjade kokku langemisel saadagi reaalsuseks.
Kogu ülejäänud hooaja võistlused olid justkui treening põhieesmärgi saavutamiseks, milleks oli SEB Tallinna maraton. Selda loengi oma 2014. aasta hooaja ja üldse kogu minu jooksmiste suurimaks saavutuseks.
2015. aasta hooaeg ei alanud kõige paremini erinevate pisivigastuste ja haiguste tõttu. Jaanuari ja veebruari kilometraaž oli väiksem kui eelmisel aastal. Tahtsin ka tegeleda suusatamisega, sest Tartu suusamaraton oli kohe tulemas. Tallinnas suusatamine tähendas minu jaoks Pirita 1,5 km ringil sõitmist. Mina aga armastan suusatamist sellistes tingimustes, kus lund on rohkelt, rada nagu „raudtee” ja väljas miinuskraadid. Nii tuligi mul Tartu Maratoni stardis tõdeda, et täna pole „minu päev”. Suusad olid muidugi superhead, ilm samuti ja ka lumi oli olemas :)
Siit on hea minna edasi, et miks mulle meeldib jooksmine. Jooksma saab minna igal pool. Ükskõik, kus ma ka ei viibiks, tossud võtan alati kaasa. Jooksu ajal saab mõelda kõige paremaid mõtteid, jooks tekitab minus õnnetunnet, joostes saab uusi radu avastada, jooksma saab minna iga ilmaga, jooks on „aus” spordiala, sest jooksutulemus sõltub täielikult sinust endast.
Minu esimene treener oli Maie Uudmäe. Trenn oli siis minu jaoks justkui meelelahutus, mul polnud eesmärke, käisin trennis, sest mulle meeldis trenni teha. Võistlemine oli minu jaoks nii kole, et mõtlesin alati erinevaid põhjuseid välja, et ei peaks võistlustel osalema. Samas koolis oli ka kehaline kasvatus üks mu lemmiktundidest, kust ma kunagi puududa ei tahtnud. Isegi peale haigust võltsisin numbreid kehalisest vabastuse tõendil, et ei peaks pingil istuma. Järgmisena tuli minu treeneriks Enn Lilienthal, kes on väga palju minu sportimist mõjutanud ja kelle käe all treenides osalesin ka koolinoorte võistlustel 800m ja 1500m jooksus.
Rääkides jooksuiidolitest ei oska ma kedagi nimetada, mul pole kunagi olnud „lemmikjooksjaid” või suuri iidoleid. Lasse Vireni raamat inspireeris mind ning tekitas tunde, et tahaksin kohe jooksma minna ja joosta palju jne.
Jooksmise juures naudin ma kõige rohkem jooksuprotsessi ehk trenne ja eriti meeldivad mulle rasked trennid. Peale raskeid trenne, juhul kui need on hästi õnnestunud, on väga suur rahulolutunne ja see annab mulle energiat edasi treenimiseks. Sellised trennid on näiteks pikemad lõigutrennid (3km+2km+1km) ja väga meeldib mulle joosta staadionil näiteks 10x400m. Väga meeldivad ka pikad jooksud.
Lemmikvõistlus on Saaremaa Kolme Päeva jooks, see on jooks, millesse kiindusin esimesel korral, kui ma isegi ei osalenud seal. Kõrvaltvaatajana tundus see nii tore üritus, kus kindlasti tahtsin osaleda... Nüüd, mil olen seal võistelnud kaks aastat, tunnen kahetsust, et seda enda jaoks varem pole avastanud. Minu jaoks on see edaspidi „meeldiv kohustus”, millest ei taha puududa. See õhkkond, mis seal valitseb, mõnulemine spas, pingutamine jooksurajal ja piimhappe välja tantsimine - see kõik kokku teeb sellest jooksust minu lemmiku.
Jooksuvõistlustel pole ma suutnud ennast kunagi nö „kooma joosta”, sellepärast ei oska välja tuua ka võistlust, mis väga raske oleks olnud. Ju siis kõik halb ununeb ja jääb vaid hea meelde :) Rasked võistlused on need, mis toimuvad väga kuuma ilmaga. Kuumataluvus jooksurajal ei ole minu tugevaim külg.
Töö kõrvalt jooksmas käimine võtab suure osa vabast ajast, aga igal võimalusel tegelen raamatute lugemisega. Veel meeldib mulle väga kinos käia ja mu suurim kirg on söömine, nimelt hea toidu nautimine ja restoranide külastamine. Ja hea muusika saatel hakkavad kindlasti ka puusad liikuma ning tantsimisele “ei” öelda ma ka ei suuda :)
Jooksja ajakirja esikaanel olemine tähendas mulle seda, et sain teada, kui palju on neid inimesi, kes mulle pöialt hoiavad ja keda mina oma jooksmisega olen inspireerinud. Paljud minu jaoks võõrad inimesed on mulle kirjutanud ja tänanud mind ja muidugi minu õpilaste jaoks oli see väga suur asi, siiani nad meenutavad mulle seda, kui tore et nende õpetaja ajakirjas oli :) Arvan, et siiski elu läks ja läheb samamoodi edasi nagu enne, ainult sportlikud eesmärgid on palju-palju suuremad ja enesekindlust on palju rohkem juurde tulnud. Lihtne on hästi joosta, kui jooksu nii palju armastada, nagu mina seda teen.
