Mul on väga hea meel, et saavutasin poolmaratonis kolmanda koha ja parandasin oma eelmisel aastal Narvas joostud poolmaratoni aega 14 minutiga (vastavalt 1.35.27 2013.a ja 1.21.17 2014.a), mis tuli mulle väga suure üllatusena.
Võistluse eelsele ajale tagasi mõeldes tundus pigem, et kõik asjaolud olid minu vastu. Kõige suurem probleem oli parema puusa valu, mis oli nädal enne poolmaratoni eriti hulluks läinud. Õnneks sain teha füsioteraapia seansid Eestis väga tunnustatud spetsialistide Lauri Rannama ja Priit Ailt`i juures, mistõttu jooksu ajal oli puus oluliselt paremas seisus.
Samuti ei lootnud ma ise nii head aega poolmaratonis, kuna pikki trenne ei ole ma jõudnud teha ja olen varasemalt ainult kaks poolmaratoni jooksnud 2013.a, mil minu parim aeg oli 1h35 min. Ma küll lootsin joosta isikliku rekordi, kuna eelmine aeg oli joostud ilma spetsiaalset trenni tegemata ja teadsin, et vorm on kindlasti sel aastal parem, kuid nii suurt ajaparandust siiski ei oodanud. Enda mõte oli 1h25 min kätte saada, millega oleksin rahule jäänud, sest senini arvasin, et pikad distantsid ei ole mulle nii sobilikud kui kuni 10 km pikkused distantsid.
Kui rääkida võistluse eelsest ettevalmistusest, siis see oli kõike muud kui täiuslik või piisav. Paljud klubikaaslased sõitsid juba eelmisel päeval Narva, et saaks enne võistlust piisavalt puhata, kuna start oli pühapäeval juba kell 11.00. Mul paraku seda võimalust ei olnud, kuna sõitsin oma 3-aastase lapsega hoopis Lõuna-Eestisse, et Cantervilla mängumaal isa sünnipäeva tähistada. Mulle tähendas see siis lapsega batuudil hüppamist, kiikumist ja muid aktiivseid tegevusi, mis võiks öelda, oli kõike muud, kui jalgadele puhkuse andmine. J Sai isegi adrenaliinirikast kardisõitu tehtud ja põrkeautoga sõidetud ning seda kõike õhtuni välja. Ööseks jõudsin vanemate juurde Jõgevale, kus järgmisel hommikul tuli vara ärgata, et jõuda ära teha toimetused lapsega ning siis veel õigeks ajaks Narva starti. Kuna ma pole tippsportlane, kel oleks võimalus ainult jooksmisega tegeleda, siis igapäeva töö (Põhja Prefektuur kriminaaluurija) ja väikse lapse kõrvalt üritan lihtsalt leida sedagi aega, et paar-kolm korda nädalas Sparta jooksutrennides käia ning nädalavahetustel võistelda. See tähendab seda, et kuigi armastan väga jooksmist ja naudin selles arenemist, on mu elus palju muudki, millele energiat ja tähelepanu pühendada ning ettevalmistus võistlusteks on selle tõttu nii mõnigi kord puudulik. Ometi lähen iga kord starti, et anda oma maksimum, esindada klubi ja saada suurepäraseid emotsioone jooksmisest. Seekordki oli minu eesmärgiks parandada isiklikku rekordit ja teha hea jooks. Salamisi lootsin, et puus selle pika distantsi vastu peaks ning et äkki tuleksin naistest kuue hulka. Kuigi pean tunnistama, et ei olnud aega saanud stardiprotokolligi vaadata ja olin kindel, et esikolmikusse ma kindlasti ei mahu. J Niisiis eesmärk oli ainult iseendast parem olla ja anda endast maksimum sellel distantsil.
Kohale jõudsin vaevalt pool tundi enne starti. Laps jäi lastejooksu tegema ja teatas, et tema täna ei jookse, vaid kõnnib. Mõtlesin endamisi, et saaks ka nii öelda, et mina täna ei jookse, mina sörgin. Aga nali naljaks - tegelikult tahtsin väga võistelda ja ise ka aimu saada, mis ajaga ma jooksutrenni tehes (alates 2013.a lõpust treenin Sparta klubis) võiks poolmaratoni joosta. Aasta oli möödas, kui viimati nii pikka distantsi jooksin ning väike kartus, et pikki treeninguid pole aega olnud teha… Kui minu ettevalmistus oli selline nagu oli, siis minu treener Urmas Randma oli vahepeal jõudnud juba taktika välja valida ja pannud paika pundi, kellega ma koos võiksin joosta. Minu treeningkaaslased Kalle Palling ja Janar Juhkov olidki mulle väga suureks toeks kõik need 21,1 km.
Kell 11.00 antigi Narvas start poolmaratoni distantsile ja läksin oma pundiga kaasa. Eespool kiiremas grupis jooksid Lily Luik ja Evelin Talts, mina neile järgnevas grupis koos 5-6 mehega ja meist tagapool tulid juba järgmised naised. Võistluse ajal jõudsin korduvalt mõelda, et kui lähekski nii hästi ja suudaksin seda positsiooni hoida, siis oleks võimalik isegi kolmas koht meistrivõistlustel välja võidelda. Aga kõik oli veel lahtine…
Pean tunnistama, et asfaldil mulle eriti joosta ei meeldi ja kui võimalik, valiksin pigem metsarajad, mäed, vahelduva ja pehmema pinnase. Seekord aga tundsin, et asfaldil on oma eelised – sile ja ühtlane, mistõttu hea sama tempot ja rütmi hoida. Kuni kümnenda kilomeetrini lasin poistel tööd teha, kes siis omavahel vedajat vahetasid ja üritasid sama tempot hoida ning ühtlasi kaitsesid mind ka vastutuule eest. J 10.km peal vaatasin esimest korda pulsikella ja nähes, et aeg on alla 39, jõudsin vaid mõelda, et nüüd on kaks võimalust, kas tuleb hea poolmaratoni aeg ja suudan sama hästi lõpuni vastu pidada või olen end juba tühjaks jooksnud ja lõpp saab raske olema. Õnneks tundsin, et samm oli kerge ja jõudu veel küll ning läksin ise gruppi vedama. Tagasipöörde kohast alates oligi väga mõnus joosta, kuna vastu jooksnud spartalased ja teised tuttavad ergutasid ja see mõjus ääretult positiivselt. Püüdsime veel kaks poissi kinni, kes siis meiega ühinesid ja saades veel raja ääres seisva treeneri hüüetest innustust, hakkasime Janariga tempot lisama ning jooksime grupist veidi eespool. Kuna ma ei ole kunagi spordigeele tarvitanud, siis nüüdki jooksin vaid vee peal. Jällegi oli abiks Janar, kes mulle ühe lisatopsi andis, et lisaks joomisele end ka kasta saaksin. Kuigi temperatuur väga palav polnud, siis väike värskendus tuli igati kasuks. Siledale asfaldile lisaks tegid raja huvitavamaks ka mõned mäed, mis muusika saatel olid päris lihtsad ületada. Muidugi väikseid viperusi rajal ikka juhtus – esiteks tuli minul numbri küljest haaknõel lahti, mida ma siis jooksu pealt üritasin päris kaua tagasi saada ja Kallel läks jalg krampi, mistõttu jäi meist veidi maha. Sel hetkel olin küll kahevahel, kas võistelda koha peale lõpuni ja eest ära joosta või jääda sõpra toetama, kes mind oli senini aidanud vedada. Inimlikust aspektist ei olnud küll ilus tegu, aga läksin Janarile järele ja lohutasin end, et minu kohalolu ei aitaks paraku krampide vastu, küll aga võiksin parimal juhul hea koha saada. Grupp oligi nüüd neljaliikmeline – kaks noormeest, mina ja Janar. Enne finišit oli meid veel ergutamas Jooksupartnerist Einar Kaigas ja teine Sparta jooksutreener Ahto Tatter ning kohta vahetanud Urmas Randma, mis oli jällegi väga mõnus, sest paar kilomeetrit enne finišit tundsin juba energiapuudust ja kerget väsimust. Viimane kilomeeter oligi kõige suuremat tahtejõudu nõudev pingutus, sest esimesi kahte naist ma enam ei näinud ja kuigi pingutasin ikka lõpuni, tundsin, et lõpuosa vajus natuke ära. Samas andis võitlusvaimu see, et tagasipöördel nägin neljandale kohale jooksnud Kristiina Verevmäge ja enda järel tulija tundub ju ikka kahtlaselt lähedal olevat. J Ja kuna ma ju medalit üldse ei lootnudki, siis seda magusam see tundus ja sel hetkel juba väga reaalne… ei tahtnud seda kuidagi käest lasta ja viimased 100 m spurtisime koos Janariga nii kuidas suutsime. J Ühine trennikaaslane Lauri Luik lõpetas ka koos meiega ning Kalle jõudis krampidele vaatamata üsna meie järel finišisse. Kõik olid ääretult tublid olnud! Jeeesss! Olingi saanud enda ja Sparta klubi esimese Eesti Meistrivõistluste medali! Ja seda distantsil, mida ma kõige vähem oleksin osanud oodata ja loota! Unustasin isegi vett juua ja pulsikella kinni panna – olin lihtsalt väga-väga õnnelik! J
Olenemata sellest, milline mu jooksjakarjäär saab edaspidi olema või mida suudan veel saavutada, jääb see päev kindlasti eredalt meelde. Samas ma arva, et see ei olnud ainuüksi minu võit ja minu saavutus, pigem mängisid väga paljud inimesed selles olulist rolli, keda sooviksin südamest tänada – minu treener Urmas Randma, trennikaaslased (eriti Janar ja Kalle) ja kõik spartalased, kes rajal pöialt hoidsid, Sparta klubi heade treeningtingimuste eest, füsioterapeute Lauri Rannama`d, Priit Ailt`i, Indrek Tustit`it, kes on aidanud mind jalgadel hoida ja kõiki teisi, kes on mind toetanud, minusse usuvad! Soovin kõigile parimaid elamusi jooksmisest!
