Alustama peaksin sellest, et mina ja sport oleme enamiku elust võõrad olnud. Olen küll olnud aktiivne inimene, kes liigub palju, valdavalt jalgsi või jalgrattaga, aga järjekindlalt sporti harrastanud ei ole kunagi.
Kõik algas sellest, et mingil hetkel sai oma bucketlisti lisatud – läbida üks maraton. Kannatamatu nagu ma olen saigi siis eelmisel aastal Riias see maraton ette võetud ja läbi tehtud. Kerge see ei olnud, aga näpp sai kuradile antud.
Kuna järgmist maratoni tahtsin joosta nii, et oleks jooksu moodi sai minust aktiivne Sparta jooksugrupi liige. Trenni tegin Ahto Tatteri juhendamisel. Palju erinevaid jooksuharjutusi, palju häid nõuandeid, kuidas ja kui palju teha.
Jooksmine tundub ja muidu nii lihtne, pane aga tossud jalga ja pista punuma, mis tarkust selleks ikka nii vaja on. Aastaga sai selgeks, et päris nii see ei ole. Aasta möödus trennides valdavalt Ahto juhendamisel, aga ka Urmas Randma ja Marius Unti juures venttis sai käidud.
Mis siis aastaga juhtus?
Minu teine maraton Riias: Sel korral jooksin mõnuga. Poolmaratoni aeg tuli 2.14, teisel poolel andsin ainult kaks minutit tagasi, see näitab, et suutsin oma varusid ja kestvust jagada ühtlaselt, terve maratoni jooksin, kõndima ei hakanud. Püüdsin meeles pidada Ahto tarkust, et teine pool tuleks kiiremini joosta või siis ei tohiks vähemalt suurt kukkumist olla. Raskeks läks 39ndast kilomeetrist, 40 km meenus treener Urmase õpetus, et siis kui jalad enam ei jaksa, siis tuleb käed appi võta ja tuleb tunnistada, et Urmas teab, millest räägib. Terve talve Mariuse juures venttis rasketel hetkedel sisendasin endale, et maratoni viimased viis minutit on tänu sellele kergemad ja kannatasin venttis ikka lõpuni.
Nii ka oli, finišisirgel suutsin isegi spurtida ja kõik, mis treenerid olid hingamisest rääkinud toimis juba iseenesest. Oma eelmise aasta tulemust parandasin 48 minutit, see peaks kõik ütlema.
Kui vahel tundubki, et kõik see, mis trennis tehakse on rutiine, et treenerid korrutavad ühte ja seda sama joru järjepidevalt, siis nüüd mõistan, et see kõik on ainuõige ja viibki sihile. Nii asjad kinnistuvadki ja siis suudad seda teha isegi siis kui pea enam ei tööta.
Kõigile, treeneritele suured tänusõnad aja ja õpetuste eest, liigutav on see, et viitsite tegelda ka lootusetute harrastajatega ja suured tänusõnad kõigile trennikaaslastele, sest ilma teieta poleks trenn üldse nii nauditav.
Igal juhul olen ma üks väga hea näide sellest, et trenni tasub teha ja mitte kunagi pole hilja alustada, nii et kui sa veel kahtled, siis pane asjad kokku ja tule Spartasse! Näeme jooksurajal!
